Sõprusest ja vendlusest

Iga klubi on inimeste vabatahtlik ühendus, vabal soovil ja tahtel põhinev koos-olemine. Meie klubi ühine olemine põhineb vastastikusel huvil ja rõõmul teineteist kohata, üksteisest saadud innustusel, edasiviival kriitikal, inspiratsioonil, mõistmisel ja toetusel. Meie klubi rajaneb sõprusel. Iga kohtumine on meie jaoks sõpruse tähistamine, õnn ja rõõm vendade kohtumisest. See on sõpruse kogemine.

Sõprus ja vendlus on ühed kõige alahinnatumad väärtused tänapäeva ühiskonnas. Me taotleme armastust, perekondlikku soojust ja kokkukuuluvust, avalikku tunnustust ja materiaalset heaolu, ning selle kõigega tegeledes oleme me unustanud need hüved, mida pakub tõeline sõprus.

Sõprus teeb inimese õnnelikumaks ja elu paremaks

Sõpruse filosoofiline käsitlus algab Aristotelese Nikomachose eetika VIII raamatust, mis on kirjutatud u. 340 aastal enne meie aja arvamist. Seal selgitab ta sõpruse vajadust elus ja selle mõju järgnevalt: “Ilma sõpradeta ei tahaks keegi ju eladagi, kui ka kõik ülejäänud hüved oleksid. Ka rikkad inimesed, kellele kuulub kõrge ametikoht ja mõjuvõim riigis, näivad vajavat üle kõige sõpru. Sest mis kasu oleks sellisest küllusest, kui ei saa teha heategusid, mis just sõprade suhtes on kindlasti kõige rohkem kiiduväärt? Või kuidas ilma sõpradeta saaks kõike hoida ja säilitada, sest mida rohkem on olemas, seda suurem on risk. Vaesuses ja ka muudes õnnetustes peetakse sõpru ainukeseks pääseteeks. Noori aitavad nad eksimustest hoiduda ja vanadele on toeks ning abiks toimingutes, mida nood ei suuda enam jõu puudusel korda saata, neid aga, kes meheeas, innustavad sõbrad üllastele tegudele…”.

Klassikalised sõpruse käsitlused filosoofia ajaloos:

  • Aristoteles, u. 340 e.m.a., Nikomachose eetika, VIII raamat
  • Cicero, u. 44. a. e.m.a., Sõprusest (De Amicitia)
  • Leon Battista Alberti. Sõprusest. 1441
  • Michel de Montaigne. Esseed. Sõprusest. 1580
  • Michel Foucault Von der Freundschaft. Foucault im Gespräch, Berlin 1986

David Hume:

“Friendship is a calm and sedate affection, conducted by reason and cemented by habit; springing from long acquaintance and mutual obligations, without jealousies or fears, and without those feverish fits of heat and cold, which cause such an agreeable torment in the amorous passion.” “Sõprus on rahulik ja tasakaalukas kirg, mida juhatab mõistus ja mille on kinnistanud rutiin. See lähtub pikaajalisest tutvusest ja vastastikulistest kohustustest, millega ei kaasne armukadedus ega hirm, ning ilma selle kuuma ja külma palavikulise vaheldumiseta, mis moodustavad armukire kiusatusliku ligitõmbavuse.” – David Hume, Essee polügaamiast ja lahutusest.

Väike valik kaasaegsetest sõpruse käsitlustest filosoofias:

  • Annas, J., 1977, “Plato and Aristotle on Friendship and Altruism”, Mind, 86: 532–54.
  • Annis, D.B., 1987, “The Meaning, Value, and Duties of Friendship”, American Philosophical Quarterly, 24: 349–56.
  • Badhwar, N.K., 1987, “Friends as Ends in Themselves”, Philosophy & Phenomenological Research, 48: 1–23.
  • –––, (ed.), 1993, Friendship: A Philosophical Reader, Ithaca, NY: Cornell University Press.
  • Blum, L.A., 1980, Friendship, Altruism, and Morality, London: Routledge & Kegan Paul.
  • –––, 1993, “Friendship as a Moral Phenomenon”, in Badhwar (1993), 192–210.
  • Brink, D.O., 1999, “Eudaimonism, Love and Friendship, and Political Community”, Social Philosophy & Policy, 16: 252–289.
  • Card, R.F., 2004, “Consequentialism, Teleology, and the New Friendship Critique”, Pacific Philosophical Quarterly, 85: 149–72.
  • Cocking, D. & Kennett, J., 1998, “Friendship and the Self”, Ethics, 108: 502–27.
  • –––, 2000, “Friendship and Moral Danger”, Journal of Philosophy, 97: 278–96.
  • Cocking, D. & Oakley, J., 1995, “Indirect Consequentialism, Friendship, and the Problem of Alienation”, Ethics, 106: 86–111.
  • Conee, E., 2001, “Friendship and Consequentialism”, Australasian Journal of Philosophy, 79: 161–79.
  • Cooper, J.M., 1977a, “Aristotle on the Forms of Friendship”, Review of Metaphysics, 30: 619–48.
  • –––, 1977b, “Friendship and the Good in Aristotle”, Philosophical Review, 86: 290–315.
  • Friedman, M.A., 1989, “Friendship and Moral Growth”, Journal of Value Inquiry, 23: 3–13.
  • –––, 1993, What Are Friends For? Feminist Perspectives on Personal Relationships and Moral Theory, Ithaca, NY: Cornell University Press.
  • Grunebaum, J.O., 2005, “Fair-Weather Friendships”, Journal of Value Inquiry, 39: 203–14.
  • Hoffman, E., 1997, “Love as a Kind of Friendship”, in Sex, Love, and Friendship: Studies of the Society for the Philosophy of Sex and Love 1977–92, Amsterdam: Rodopi, 109–119.
  • Hurka, T., 2006, “Value and Friendship: A More Subtle View”, Utilitas, 18: 232–42.
  • Jeske, D., 1997, “Friendship, Virtue, and Impartiality”, Philosophy & Phenomenological Research, 57: 51–72.
  • –––, 2008, “Friendship and the grounds of reasons”, Les Ateliers de l’Ethique, 3: 61–69.
  • Lynch, S., 2005, Philosophy and Friendship, Edinburgh: Edinburgh University Press.
  • Mason, E., 1998, “Can an Indirect Consequentialist Be a Real Friend?”, Ethics, 108: 386–93.
  • Münchberg, K., Reidenbach, R. (Hrsg.): Freundschaft. Theorien und Poetiken. München 2012
  • Nehamas, A., 2010, “The Good of Friendship”, Proceedings of the Aristotelian Society, 110: 267–94.
  • Price, A.W., 1989, Love and Friendship in Plato and Aristotle, New York, NY: Clarendon Press.
  • Sadler, B., 2006, “Love, Friendship, Morality”, Philosophical Forum, 37: 243–63.
  • Scanlon, T.M., 1998, What We Owe to Each Other, Cambridge, MA: Harvard University Press.
  • Schoeman, F., 1985, “Aristotle on the Good of Friendship”, Australasian Journal of Philosophy, 63: 269–82.
  • Searle, J.R., 1990, “Collective Intentions and Actions”, in P.R. Cohen, M.E. Pollack, & J.L. Morgan (eds.), Intentions in Communication, Cambridge, MA: MIT Press, 401–15.
  • Sherman, N., 1987, “Aristotle on Friendship and the Shared Life”, Philosophy & Phenomenological Research, 47: 589–613.
  • –––, 1981, “Values and Purposes: The Limits of Teleology and the Ends of Friendship”, Journal of Philosophy, 78: 747–65.
  • Taylor, G., 1985, Pride, Shame, and Guilt: Emotions of Self-Assessment, Oxford: Oxford University Press.
  • Tedesco, M., 2006, “Indirect Consequentialism, Suboptimality, and Friendship”, Pacific Philosophical Quarterly, 87: 567–77.
  • Telfer, E., 1970–71, “Friendship”, Proceedings of the Aristotelian Society, 71: 223–41.
  • Thomas, L., 1987, “Friendship”, Synthese, 72: 217–36.
  • –––, 1989, “Friends and Lovers”, in G. Graham & H. LaFollette (eds.), Person to Person, Philadelphia, PA: Temple University Press, 182–98.
  • –––, 1993, “Friendship and Other Loves”, in Badhwar (1993), 48–64.
  • Tuomela, R., 1995, The Importance of Us: A Philosophical Study of Basic Social Notions, Stanford, CA: Stanford University Press.
  • –––, 2007, The Philosophy of Sociality: The Shared Point of View, Oxford: Oxford University Press.
  • Rapsch, A. Soziologie der Freundschaft. Historische und gesellschaftliche Bedeutung von Homer bis heute. Stuttgart, 2004.
  • Uhlemann, B. Freundschaft. In: J. Mittelstraß (Hrsg.): Enzyklopädie Philosophie und Wissenschaftstheorie. 2. Auflage. 2005, S. 573 f.
  • White, R.J., 1999a, “Friendship: Ancient and Modern”, International Philosophical Quarterly, 39: 19–34.
  • –––, 1999b, “Friendship and Commitment”, Journal of Value Inquiry, 33: 79–88.
  • –––, 2001, Love’s Philosophy, Rowman & Littlefield.
  • Whiting, J.E., 1986, “Friends and Future Selves”, Philosophical Review, 95: 547–80.
  • –––, 1991, “Impersonal Friends”, Monist, 74: 3–29.
  • Wilcox, W.H., 1987, “Egoists, Consequentialists, and Their Friends”, Philosophy & Public Affairs, 16: 73–84.
  • Woodcock, S., 2010, “Moral Schizophrenia and the Paradox of Friendship”, Utilitas, 22: 1–25.